Treff 2009

Me ei armasta rääkivate peade teatrit!!!

liinalii — Wed, 03 Jun 2009 07:22:10 +0000

TREFF’i teisipäevast

(jutt Läti Kultuuriakadeemia näitekunstitudengite laulu- ja tantsukavast “Me ei armasta rääkivate peade teatrit”)

Kommentaare:

Jari Pärnust ütles, et lätlased olid hästi toredad. Võtsid hästi kokku selle, mis nad õppinud on kahe aastaga. Erinevalt põhiprogrammi kuuluvast „Klassikontsertist“, mille mõte oli ka näidata, mida nad õppinud on, siis rõhuasetus oli teine, viimased üritasid vaatajale jätta muljet, et see ongi nende stiil. Lätlased näitasid seda, mida nad oskavad. Laul ja tants koos, ei pidanud ajama taga lugu, võis lihtsalt nautida.. seda ilu.

Tartu Ülikooli tudengite mõtteid:

Põhimõtteliselt oli väga hea.

Nõrkadele lauljatele olid valitud suured laulud. Kontrast, et vahe peal kaks võimsa häälega poissi ja siis nõrgema häälega tüdrukut.

Tinasõdur oli hea. Oli armas. Aga samas…….

Sündmust seal ei olnud

Kasvõi etüüd „Muuseum“, oleks võinud edasi arendada..

Nad olid andekad!

Mis veel TREFF’il nähtud?

„Kummitus masin“ pidavat hea olema

„Kõige tähtsamat“ käisin vaatamas.

See ei olnud kõige tähtsam.

Tudengineiud Tallinnast:

Me käsime vaatamas soomlaste “Rehepappi”… ja lätlaste… Lätlased olid paremad. Neil oli hea energia, lõpp läks eriti positiivseks…Eesti meelseks. Liiga palju laule oli. Ikkagi näitlejad, oleks tahtnud rohkem näha, mida nad laval teevad, lavalist liikumist ja lavalist kõne. Laulu oli liiga palju ja mitte kõige parema kvaliteediga. Nagu need väiksed etüüdid, neid oleks võinud rohkem olla. Tinasõduri lugu oli armas.

Koolitöö ongi see, et näitad oma leide, mida sa oled avastanud.. Aga laule oli tõesti liiga palju, ilmselgelt.

Iisreali etendus oli hea. Nukuteatri puhul näod paistavad ka, siis hakkad nägusid vaatama, aga nende puhul ei hakanud.

“Kummitus masinas”

Helen — Wed, 03 Jun 2009 05:50:13 +0000

Ehk lavastus hirmu mehhanismidest oli EMTA lavakunstikooli XXIV lennu diplomilavastus Von Krahlis. Inspiratsiooniallikaks olid tudengite enda unenäod, mis olid segased nagu unenäod ikka, keegi ei tegutsetud laval loogiliselt, tegelased olid unenäoliselt veidrad ja nihkes, nad kartsid üksindust ja neil oli muidki hirme, samas ei jõudnud mulle kohale need mehhanismid, kuidas hirmud ikkagi tekivad. Aga see kõik on teisejärguline, sest lavastus ise oli super, noored tudengid ja Mart Koldits on väga andekad, nad on loonud puhta vaatemängu, lavale ilmub aeg-ajalt terve orkester, kes mängib elektrikitarri, kes trumme, kes laulab, kes teeb veel midagi kolmandat, kes meist ei tahaks olla rokkstaar. Mulle meeldis üks veidi klišeelik koht, kus üks mees magab oma voodis ja tema ümber on kogunenud kujud, kes talle laulavad, ilma et ta tahaks, et nad seda teeksid, ja ta ajab neid pidevalt minema ja lõpuks nad lähevadki, hüpates mingisse müstilisse udusse. Mees tahab neile järgneda, aga udu ei lase teda läbi. Unenäod võivad vahel vägivaldsed olla, ka siin on palju vägivalda, aga parem olla vägivaldne unenäos kui päris elus, muusik Lee Ranaldo on öelnud, et nad bändiga kanaliseerivad vägivalla muusikasse, et kõrvaldada vägivald igapäevaelust. Kah õige. Mul on nähtud lavastuse vastu ainult kõige soojemad tunded. Respect.

Pööningul

liinalii — Tue, 02 Jun 2009 06:51:09 +0000

GNINÖÖP- ja TIIPPÖÖNINGU autasustamine oli 1.juuni. Nii.

Kõigekõigema tunnustuse sai “Nukunaine”, mille kohta üks žürii liige ütles, et näidendit üle lugedes oli veel huvitavam…

Parim tunnustus noorele kirjutajale on kindlasti ka tema teksti lavale toomine.

Nukuteatri Noortestuudio mängis action-teatri võtteid kasutades katkendi ette.

Näidendivõistluse vaimukama fantaseerija tiitli saanud Stina Rattasepp kommenteeris nähtut: “Näidend oli juba ägeda ja mõjuva võttega… Ja näitlejad ka!” Neiu pole TREFFil teisi mängelavastusi näinud, sest kiire aeg koolis on teinud selle võimatuks. Kuna festival veel kestab, siis kavatseb ta mõnda vaatama minna.

Liina Vassar

Kõige tähtsam

Helen — Tue, 02 Jun 2009 05:18:24 +0000

Mis on kõige tähtsam, küsin ühe külastaja käest ja tem ütleb, et kõikide inimeste jaoks on see erinev. 1. juunil etendati EMTA lavakunstikooli ja Eesti Draamateatri ühistööna Nikolai Jevreinovi näidendit “Kõige tähtsam”. Laval olid lavakooli tudengid ja nende kamandajaks Hendrik Toompere jun. Lavastus oli hendrik toomperelik, sama leidis ka külastaja. Palju oli neurootilist ringi karglemist, valjut muusikat, nalja, selline põrguwärgilik lavastus. Piirjoon mängu ja reaalsuse vahel on õhuke. Lavastuses hakkavad teatri näitlejad mängima rolle reaalses elus. Kui teatris ei juhtu midagi, siis päris elus ei või iial teada, kuhu roll sind viib, milliste tagajärgedeni. Minu meelest on naljaks koht kui näitleja, kes peab päris elus mängima ilusa ja flirtiva teenijatüdruku rolli, eksib reeglite vastu ja magab samas toas oma abikaasaga, kes rolli järgi ei ole tema mees ja mille peale Hendrik Toompere jr jr´i tegelaskuju ütleb, milline diletant ta on. Lavastus on slaavilikult hoogne ja plahvatav, tõeliselt hea ja veel, lõpus, kutsuvad näitlejad publikut karaoket laulma, “Laulge kaasa” vaimus, postmodernistlik žanride segamine. Näitlejad suhtlevad terve etenduse vältel publikuga, ajades neid mitmel korral saalist välja, mille peale keegi ei reageeri, kõik istuvad kindlalt kohtadel. Hendrik Toompere jun on lihtsalt parim.

Helen Ala

“Klassikontsert”

liinalii — Mon, 01 Jun 2009 12:10:10 +0000

Jaroslavli Riikliku Teatrinstituudi nukuteatritudengid tõid lavale kompositsiooni erinevatest etüüdidest, mis tutvustavad kooli nukuteatri peamisi õpetamismetoodikaid. Neli etüüdilavastust, esimene oli nukuteater, kus nukud ja muud lavavahendid olid valdavalt paberist, väga vinge materjaliga ringi käimine. Vene keelt mitte oskavad vaatajad ehk ei saanud kõigest aru, mis toimus “Nõias”, kuid vaatemäng oli nii või naa väga ilus. Seda annaks võrrelda mõne väga hea jaapani filmiga, tegelasi vaadates, kuulates muusikat, otsekui unustaks enda, heas mõttes. Üheksakümne minutiga sai näha rohkem kui arvaks, et selle ajaga jõuaks.

Tartlannad Anneli ja Reet vastavad:

K: Kuidas meeldis?

Meeldis.

K: Lemmik?

“Mees ja naine”. .. Midagi uudset oli. Käteplastika, inimene peab valdama oma ihuliikmeid sellise asja tegemiseks.

Küsimus: Mis mulje “Rebase võlu” jättis?

Rebaseosatäitja oligi tõeline rebane. … Jäi natuke pikaks, linade vehkimine väsitas. Rebase kehastus aga- väga ilus inimene- tema pärast juba huvitav.

K: “Kas “Nõid” oli arusaadav, sest räägiti palju vene keelt?

Valdavalt saime aru. Nukulavastusi vaadates…mängides on tohutult raske teha nii, et vaataja ikka jälgiks nukke, mitte näitlejaid. Paljudel inimestel on tihti vale arusaam nukuteatrist.

“Mees ja naine” oli paljude lemmik.

Liina Vassar

Tantsuetendus väljapääsmatust olukorrast

Helen — Mon, 01 Jun 2009 03:18:05 +0000

Eile, 31. mail võis näha Kanuti Gildi saalis Teater NO99 ja Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio vilistlaste tantsulavastust “6 reisijat”, milles oli piirisituatsioonilist ängi, stseenid leidsid aset piiratud territooriumil, mõeldagu selle all siis supermarketit, loomaaeda, hullumaja või lennujaam. Lavastuse alguses on mõned minutid täielikku vaikust ja siis algab kleeplindi vedamise sahin, üks näitleja märgib demonstratiivselt ruumi piiratust, vedades ümber lava valget kleeplinti ja jättes näitlejad sinna sisse, ja lennujaama töötaja jope sahin. 6 reisijat jäävad aina väiksemasse ruumi, kui kleeplindimees jälle kord üle lava käib, reisijad on üksinda ja otsivad seltsi, kohtavad aga kaasreisijate agressiooni, mida lõpu poole, seda agressiivsemaks inimesed muutuvad. Alissa Šnaider ja Jaak Prints on teinud head tööd, lavastus on kaasakiskuv, efektne ja huvitav, muusikaline kujundus on ka hea. Kui festivali programmi prioriteete ritta sättida, siis kindlasti on tantsulavastused seal väga ees, ootan juba järgmist.

Helen Ala

Treff tõstab tuure

Sandra — Mon, 01 Jun 2009 02:23:56 +0000

Hei hei!

Festivali esimene töökas päev on selja taga ning

Treffi põhiprogrammi esimene etendus publiku ette toodud.

Turu Kunstiakadeemia nukuteatritudengid

ühendasid Linateatri Taevalaval Kalevipoja ja Kalevala ning

äratasid võluva lihtsusega publiku kujutlusvõime.

„Mileiteko“ tõestas tuntud tõde,

et vaatamisest üski ei piisa.

Tuleb osata näha.

Näha võimalust,

lihtsuse taga peituvat potentsiaali,

mängulist tõlgendusrikkust ning

siirast hingestatust.

Need noored ei tulnud end vaatamiseks välja panema.

Neil on mida näidata.

Peagi algav uus festivalipäev pakub tihedat ja

mitmekesist programmi.

Päeva jooksul nähtu üle mõtisklemiseks või

kirglike lahkarvamuste tasandamiseks

annab avaliku võimaluse õhtul aset leidev Fight Club.

(Nuku)kunsti üle ei vaielda, vaid…

Tule uuri järele

Täpsema info saamiseks hoidkem silm peal

Nukuteatri infostendil ning Tallinn Treffi koduleheküljel

treff.nukuteater.ee

P.S. Eilse õhtu võitsid need, kes festivaliklubis tantsiskeledes viimase looni vastu pidasid.

Treffame veel!

Sandra Peetso

Viljandis tehakse head mängu

liinalii — Sun, 31 May 2009 13:23:17 +0000

Peale selle, et TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õpivad lavakunsti osakonnas tulevased lavastajad, näitlejad ja kõik need head, kes hakkavad olema toimekad lava taga, siis Viljandis on ka täitsa oma Nukuteatri nuku- ja pantomiimistuudio. Pühapäeval, 31. mail sai ka Nukuteatri Ovaalsaalis neid näha. Üks näitleja veel alles õpib gümnaasiumis, enamus on Kultuuriakadeemia üliõpilased. Mängiti “Kas naeris?” (kuulub TREFF’i UNIMA programmi), mis põhines vene muinasjutul, tegelasteks aga kilplased. Kilplaste naised soovivad raha külvata, kuid kasvama hakkab hoopis naeris. Hästi kokku segatud lugu. Lastele.. Ehk natuke liiga raskesti jälgitav, veidi venis. Kõige parem ongi vaadata lasteteatrit, kas olles ise lapsevanem või siis jälgida teiste lapsi. Eevald Hermakülagi tegi omal ajal Vanemuises just lasteetendusi, sest lapsed on aus publik. Kui lõpuks kilplaste töö vilja kannab ja nad saavad oma “rahapuu” kätte, mille välja saamisega nad tükk aega enne vaeva nägid, ning saalist siis rõõmsalt põnn hüüab: “Kätte sai!” ja siis kuidas lapsed kaasa hakkavad plaksutama nukkude tantsule. Lapsed ei valeta, neile meeldis. Sellised asjad teevad tuju heaks nii mängijatel kui vaatajatel. Nukuteater ei ole kindlasti vaid lastele, see võrratu kujundite rohkus. Nagu “Kas naeris?” pantomiim lisaks nukkudele, kuidas käelabaga saab päikest kujutada on vaid üks näide. Viljandi peale jutt juba läks, siis Viljandi näitekunstitudengid mängivad kell seitse õhtul “Sünnipäevapidu”

Liina Vassar

“kopige” linki ja saate Viljandi nukuteatritamisest rohkem teada: http://www.viljandinukuteater.ee/pages/ajalugu.php