Mis on kõige tähtsam, küsin ühe külastaja käest ja tem ütleb, et kõikide inimeste jaoks on see erinev. 1. juunil  etendati  EMTA lavakunstikooli ja Eesti Draamateatri ühistööna Nikolai Jevreinovi näidendit “Kõige tähtsam”. Laval olid lavakooli tudengid ja nende kamandajaks Hendrik Toompere jun. Lavastus oli hendrik toomperelik, sama leidis ka külastaja. Palju oli neurootilist ringi karglemist, valjut muusikat, nalja, selline põrguwärgilik lavastus. Piirjoon mängu ja reaalsuse vahel on õhuke. Lavastuses hakkavad teatri näitlejad mängima rolle reaalses elus. Kui teatris ei juhtu midagi, siis päris elus ei või iial teada, kuhu roll sind viib, milliste tagajärgedeni. Minu meelest on naljaks koht kui näitleja, kes peab päris elus mängima ilusa ja flirtiva teenijatüdruku rolli, eksib reeglite vastu ja magab samas toas oma abikaasaga, kes rolli järgi ei ole tema mees ja mille peale Hendrik Toompere jr jr´i tegelaskuju ütleb, milline diletant ta on. Lavastus on slaavilikult hoogne ja plahvatav, tõeliselt hea ja veel, lõpus, kutsuvad näitlejad publikut karaoket laulma, “Laulge kaasa” vaimus, postmodernistlik žanride segamine. Näitlejad suhtlevad terve etenduse vältel publikuga, ajades neid mitmel korral saalist välja, mille peale keegi ei reageeri, kõik istuvad kindlalt kohtadel. Hendrik Toompere jun on lihtsalt parim.

Helen Ala

See sissekanne postitati Teisipäev, 2. juuni 2009 08:18 ja on salvestatud Määratlemata alla. Kommentaare selle postituse kohta saad jälgida läbi RSS 2.0 uudistevoo. Võid kommenteerida või jätta oma saidilt tagasiviite.