Ehk lavastus hirmu mehhanismidest oli EMTA lavakunstikooli XXIV lennu diplomilavastus Von Krahlis. Inspiratsiooniallikaks olid tudengite enda unenäod, mis olid segased nagu unenäod ikka, keegi ei tegutsetud laval loogiliselt, tegelased olid unenäoliselt veidrad ja nihkes, nad kartsid üksindust ja neil oli muidki hirme, samas ei jõudnud mulle kohale need mehhanismid, kuidas hirmud ikkagi tekivad. Aga see kõik on teisejärguline, sest lavastus ise oli super, noored tudengid ja Mart Koldits on väga andekad, nad on loonud puhta vaatemängu, lavale ilmub aeg-ajalt terve orkester, kes mängib elektrikitarri, kes trumme, kes laulab, kes teeb veel  midagi kolmandat, kes meist ei tahaks olla rokkstaar. Mulle meeldis üks veidi klišeelik koht, kus üks mees magab oma voodis ja tema ümber on kogunenud kujud, kes talle laulavad, ilma et ta tahaks, et nad seda teeksid, ja ta ajab neid pidevalt minema ja lõpuks nad lähevadki, hüpates mingisse müstilisse udusse. Mees tahab neile järgneda, aga udu ei lase teda läbi. Unenäod võivad vahel vägivaldsed olla, ka siin on palju vägivalda, aga parem olla vägivaldne unenäos kui päris elus, muusik Lee Ranaldo on öelnud, et nad bändiga kanaliseerivad vägivalla muusikasse, et kõrvaldada vägivald igapäevaelust. Kah õige. Mul on nähtud lavastuse vastu ainult kõige soojemad tunded. Respect.

See sissekanne postitati Kolmapäev, 3. juuni 2009 08:50 ja on salvestatud Määratlemata alla. Kommentaare selle postituse kohta saad jälgida läbi RSS 2.0 uudistevoo. Võid kommenteerida või jätta oma saidilt tagasiviite.